Rasedusest, sünnitusest ja esimesed nädalad beebiga

See kord siis vahelduseks eestikeelne postitus. Mõtlesin siin mitu korda, kas kirjutada oma kogemusest või mitte. Aga mõtlesin, et ehk saab keegi teine siit tuge või on ka endal kunagi huvitav lugeda sellest, mida kõike läbi elasin. Tunnen kuidas emotsioonid ja mälestused sünnitusest hakkavad juba vaibuma, seega tahtsin need ruttu kirja panna. Kõige enam tunnen ma veel, et mul on vaja neid mõtteid ja emotsioone endast välja vaja saada. Kõike on nii palju kogunenud.

Enne kui põhiteema juurde lähen, siis tunnen, et pean kommenteerima ka seda, miks ma pikalt ei ole siia midagi postitanud. Esiteks, aasta alguses kui rasedus oli algusfaasis, ei olnud mul kõige parem olla, olin pidevalt väga väsinud ja ei olnud ka motivatsiooni sotsiaalmeediasse enam nii palju postitada. Nägin piltidelt ainult enda väsinud ja kergelt paistes nägu. Rasedad vist oskavad relate’ida. Tundsin ka, et midagi ei näe seljas enam ilus välja ja ei raatsinud ka täiesti uut garderoobi soetada piltide jaoks. Tagantjärgi naljakas mõelda selliste asjade peale. Aga lõppude lõpuks mulle meeldis raseduse ajal omas mullis olla ja keskenduda enda asjadele. Sotsiaalmeedia jäigi kuidagi tagaplaanile. Ainukesena võib-olla kahetsen seda kriitikat enda suhtes. Võrdlesin end teiste rasedatega ja mõtlesin, et miks mina nii ilus pole (kohutav isegi mõelda selle peale praegu..). Raseduse ajal on lihtsalt mõttetu ennast võrrelda kellegi teisega. Sest sel ajal reageerib iga naise keha erinevalt hormoonidele ja muule ning kõik naised on kaunid raseduse ajal. Kui laps lõpuks käes oli, tundsin lausa süümepiinu, et ma olin kurtnud, kui paks ja paistes tunne mul on.. Kõik see on ju millegi ilusa nimel.

Siin tundsin, et olen kohe väga paistes. Aga tagantjärgi vaatan, et väga ilus olin ju.

Rasedus kulges mul üldjoontes väga hästi, aga pidevalt oli mingi hirm sees. Mul on varasemalt rasedus katkenud ja ma kuidagi ei suutnud pikka aega tunda rõõmu see kord. Kartsin, et midagi juhtub ja siis see rõõm võetakse jälle ära..Kes on kogenud sama asja, teab, et see on üks kohutav tunne. Ja see on ka üks põhjus, miks ma nii palju rasedusest avalikult ei rääkinud ja pidevalt pilte üles ei pannud. Kogu aeg oli peas mõte, et mis siis kui midagi ikkagi juhtub.. Alles 25.nädala paiku jõudis vaikselt reaalsus kohale ja üritasin ainult positiivseid mõtteid mõelda. Üritasin endale sisendada, et beebil on ka parem olla, kui mina olen õnnelik.

Viimaseid suveilmasid nautimas ja ringi veeremas 🙃

Kui siis kiirelt kerida edasi raseduse lõpu poole, siis tundsin, et see päriselt juhtubki. Me saame päris oma lapse. Pidevalt küsiti, et kas kardan sünnitust. Ma ausalt öeldes lõpuni välja ei kartnud, kuidagi ei mõelnudki sünnituse kui halva sündmuse peale. Tagantjärgi hea mõelda, et ma õndsas teadmatuses elasin. Sest see sünnitus.. huuh. Naised on ikka mingid ebamaiste võimetega inimesed..

Mul oli tähtaeg 18.09 ja veel samal päeval käisin depis ja pediküüris. Mõtlesin, et varsti enam pikalt vast ei saa ju..Terve päev asjatasin ringi, ostsin mingeid asju beebile veel ja käisin oma pumpkin spice lattet joomas (väga basic, ma tean..). Aga see oli minu päev ja nautisin seda täiega. Terve päev oli mul sellised kergemad kokkutõmbed olnud, aga mitte midagi valusat veel. Kella 23 paiku oli esimene valulik kokkutõmme. Räägitakse ju, et kui tahta sünnitust nö ise esile kutsuda, siis vaja õnnehormooni? (Hull teadlane olen siin..) Ju siis see päeval ringi asjatamine ja enda eest hoolitsemine tekitas seda mu kehas juurde. Igatahes see öö vastu laupäeva olin ma kuskil iga tunni tagant üleval nende valulike kokkutõmmete pärast. Aga mul polnud veel aimugi, mis mind ees ootab.

19.09 ehk laupäev olin igaks juhuks terve päev kodus. Mõtlesin, et ei riski kuskile kosmeetiku juurde minemisega.. 😆 Terve see päev olid emaka kokkutõmbed juba intensiivsemad ja regulaarsemad (5-10min tagant, aga samas jäi vahepeal ka 20-40min vahet). Vahepeal jõudsin igavusest endale lokid isegi teha. Kusjuures see oli väga hea otsus, sest juuksed hoidsid nii hästi mitu päeva 😅. 23 paiku olid juba palju suuremad valud ja jälle 5min tagant. Arvestades, et ma olin esmasünnitaja, tundus see mulle olevat põhjus, et lõpuks end haiglasse vedada. Otsustasin minna Pelgulinna sünnitusmajja kuigi olin ITK-s arvel.

Umbes 23.30 olime haiglas ja seal vaadati mind üle ning tehti ktg. Ämmaemand tahtis mind koju küll tagasi saata kuskil 3-4 tunniks. Seda kuuldes tuli samal ajal just üks väga intensiivne tuhu ja selle peale ämmakas ütles, et võib-olla nad ikkagi jätavad mind siis haiglasse. Kuigi avatus oli mul veel väga väike sel hetkel, olin ma siiski õnnelik, et saab sinna jääda. Tundsin seal end kuidagi paremini. Meid juhatati sünnituspalatisse ja seal pidime paar tundi mu koroonatesti tulemusi ootama. Õnneks oli see negatiivne ja varsti saabuski üks ämmaemand, kes pani mulle vannivee jooksma ja oli üldse väga armas ja hoolitsev.

See sama öö ei saanud ma vist silmatäitki magada, sest iga natukese aja tagant olid needsamad valud. Kahjuks siis veel ei saanud mulle epiduraali teha, kuid tehti mingi muu valuvaigistav süst otse tagumikku. See ei aidanud absoluutselt.. Mul oli selles haigla voodis kuidagi nii ebamugav olla, seega istusin terve öö toolis, tekk peal. Mees mul magas kuskil nurgas kott-toolide peal. Lõpuks hommikul 10 paiku tuli arst, vaatas mind üle ja ütles väga rõõmsa häälega: “4cm avatust, saame epiduraali teha!”. Lõpuks ometi üks lootusekiir. Kuigi oleks tahtnud siis juba karjuda, ütlesin viisakalt arstile:”Sooviks siis palun”. Ma imestan üldse, kuidas sain nii rahulikuks jääda suhtlemisel. Igatahes kui see anestesioloog kohale jõudis, vaatasin teda vist sellise näoga nagu tal oleks aupaiste pea kohal. Mõtlesin, et lõpuks ometi on keegi tulnud mind päästma (ma ausalt ei arvanud kunagi, et ma nii nõrguke olen..). See hetk kui see kanüül vms selga pandi, oli üpris ebamugav. Justkui selline vastik närvivalu käis alaseljast läbi. Aga kui epiduraal mõjuma hakkas, olin taevas. Kõik valu oli läinud. Arvasin varem, et epiduraaliga alakeha ei tunne ja vetsus ei saa käia ning oled tilgutiga kuskil kinni. Kõik oli tegelikult vastupidi. Tundsin jalgu, ma ei olnud kuskil kinni ja sain rahulikult ringi liikuda kui vaja. Jäingi sinna samasse voodisse samasse asendisse lebama kui arstid ära läksid ja sain kuskil 2-3 tundi magada. Parim tunne ever..

Väga väsinud näoga pühapäeva hommikul ootamas oma epiduraali

Mingi hetk hakkas epiduraali mõju kaduma ja ärkasin vaikselt üles. Mind käidi vahepeal jälle vaatamas ning õnneks oli avatus suurem. Küsisin kohe epiduraali juurde. Tundsin ennast nagu narkomaan 😅 “Kas saaks palun veel juurde? Palun öelge, et saab veel..” Ja õnneks saigi. Lasti veel magada. Kõige magusam uni üldse.. Kella 15-16 paiku tuli ämmaemand ja ütles, et peaks vaikselt jälle liikuma hakkama, et sünnitustegevust kiirendada. Osa minust tahtis lihtsalt edasi magada, aga teine osa tahtis juba beebit näha. Igatahes olin nõus temaga ja ajasin end üles. Varsti pärast seda tuli ämmakas uuesti ja ütles, et nad arstiga tahaksid sünnitust esile kutsuda, sest kõik oli juba nii pikale veninud ja protsess ei olnud piisavalt edasi arenenud. Olin nõus ja lasin jälle end tilguti alla panna. Tundsin, et kohe pärast seda kui mind selle esilekutsumise tilgutiga ühendati, siis hakkas epiduraali mõju kaduma. Vahepeal oli avatus jõudnud 8cm, seega enam juurde ka ei saanud. Minus tekkis kerge paanika, aga teadsin ka, et palju pole jäänud.

Need viimased tunnid (kuskil 16.00-19.00) on nagu udu. Elasin nende minutite nimel, mil valu ei tundnud. Tuhud muutusid aina intensiivsemaks ja intensiivsemaks ja proovisin keskenduda hingamisele. Peas keerles kogu aeg mõte: “KUIDAS kõik teevad seda??” Mäletan, et vahepeal küsisin mehe käest, et miks evolutsioon ei ole jõudnud nii kaugele, et sünnitus oleks lihtsam 😆 No mul oli igasuguseid naljakaid mõtteid peas.. Mõtlesin ka, et appi ma tahtsin ju vähemalt kahte last, aga enam ju ei saa küll. Sünnitus on liiga hull, et seda kaks korda läbi teha. Et peab siis leppima sellega, et üks laps on.

Kella 19 paiku palusin ma ämmaemandat et nad laseks mul juba pressida. Ütlesin, et ma nii väga tahan juba. Ja ütleme, et selline tunne oli ka, et lõpp on lähedal. Samal ajal jõudis ka arst ja mind kamandati (heas mõttes) voodisse. Järsku kästigi pressida ja mõtlesin, et juba?? (Ise juba 48 h valudes olnud) Aga see pressimise osa oli kõige lihtsam selle sünnituse juures. Endalegi üllatuseks pressisin kuskil 4 korda ja siis juba öeldi, et laps on kohe väljas. Ja lõpuks 19.49 ta mu käes oligi. Hetkega oli kõik valu läinud ja hoidsin oma sooja beebit rinnal. Ma alati arvasin, et nutan kui laps käes, aga seda ei juhtunud. Olin vist liiga läbi omadega, et nutta. Õnnelik olin küll.

Edasi tehti õmbluseid, aga õnneks neid väga palju ei olnud vaja. Mingi hetk sai mees ka nabanööri läbi lõigata. Tundus, et ta oli ka uhke mu üle.. või siis selle üle, et lõpuks laps käes on. Küllap mõlemat.

Järgnevad päevad olid mu jaoks kuidagi väga emotsionaalsed. Nutsin pidevalt, aga pigem ikka õnnest kui millestki muust. Tundsin, kuidas mul on täielik pingelangus ja lihtsalt nutsin lahinal paar korda. Kõik see 9 kuud muretsemist on läbi. Kuigi ma raseduse ajal vältisin halbu mõtteid ja igapäevast muretsemist üritasin samuti eemale tõrjuda, oli ikkagi mingi pinge mu sees. Tuli ka meelde, et täpselt kolm aastat tagasi septembris katkes mul 10. nädalal rasedus ja olin pärast seda lohutamatu. Mõtlesin selle beebi peale, keda ma kunagi ei saanud näha ja nüüd vaatasin pisikest Aurorat enda ees ja olin nii õnnelik. Vaatasin üks hommik perepalatis päikesetõusu ja mõtlesin, et elu on ikkagi ilus. Muideks, ma olin nii emotsionaalne terve see aeg ja imetlesin enda beebit, et unustasin endast koos beebiga haiglas pilti lasta teha. Ka mehega ei ole pilti nii et kõik kolmekesi koos oleme. Pea nii laiali otsas vist..Aga mõte on kutsuda koju fotograaf, kes meid pildistaks, see oleks tore. Ja lõppude lõpuks on siiski kõige tähtsamad need mälestused, mida ei asenda mitte ükski täiuslikuks sätitud pilt.

Mul kahjuks glamuurseid haiglapilte pole. On vaid see, oma paistesse nutetud näoga 🙂
Päikesetõus perepalatist. Aurora muideks tähendab ladina keeles koidikut ☺️

Õnneks kosus beebi ilusasti ja saime juba kolmapäeval koju. Mäletan, et õues oli 21 kraadi sooja ja seda oli septembri lõpu kohta päris palju. Tahtsin nii väga jalutama minna, aga samas mul polnud ka väga palju energiat selleks. Isegi haiglast ära tulemine võttis higi välja. Järgnevad päevad möödusid kodus uue beebi rütmis ja algul oli see väga hektiline. Aga nüüd ongi juba kolm nädalat möödas ja vaatan oma pisikest, kes juba nii palju kasvanud on.. aeg tõesti läheb kiiresti. Ühelt poolt teeb see kurvaks, sest tahaks igat hetke veidi kauem nautida ju.. aga samas on põnev vaadata kuidas laps areneb ja muutub iga päevaga.

Kokkuvõtteks ütleksin, et kogu see rasedus, sünnitus ja lõpuks oma lapse käes hoidmine on midagi imelist. Paras väljakutse on see kõik muidugi, aga imeline sellegipoolest. Kui saaksin kogu asja uuesti läbi teha, siis prooviksin vähem muretseda pisiasjade pärast, mitte võrrelda end teistega ja igat päeva nautida. Aga öeldakse ju, et lapsed tulevad siia, et meid õpetada, ju siis see oli minu Aurora esimene õppetund mulle : muretse vähem ja ela hetkes 🤍.

Rõõmus, sest lõpuks sai asi tehtud ja saab oma pisikest nunnut iga päev imetleda 🥰

*Täiendus: jäin Pelgulinna sünnitusmajas oma kogemusega väga rahule. Keegi ei nähvanud ega olnud mingit moodi ebaviisakas. Eriti meeldis mulle ämmaemand Piret, kes oli kuidagi eriti hoolitsev. Olin sellel pühapäeval ainus sünnitaja haiglas, seega väga vaikne oli ja tehti nalja, et 4 ämmakat on minu päralt 😁. Hiljem perepalatis olles olid ka kõik arstid/ämmaemandad väga sõbralikud, aga ka professionaalsed. Sain ka imetamise koha pealt küsides palju abi. Kogemus oli seega 10/10.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s